M.C. Beaton „Vembumehe SURM“

Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia
M.C. Beaton „Vembumehe SURM“
179 lk
Kirjastus Tänapäev
Riik: Šotimaa

Hamish Macbeth kutsutakse Arrat House´i Sutherlandis, sest väidetavalt on surnud jõukas lesk Arthur Trent. Väidetavalt, sest ühe korra on härra Arthur teda juba ninapidi vedanud helistades ja väites, et raamatukogus on laip. „Raamatukogus oligi laip, üleni verine. Hamish kummardus parasjagu laiba kohale, kui see püsti kargas ja ta oma elu suurima vapustuse sai. See oli teener Enrico, kaetud võltsverega.“

Vanamees on püstihull. Ei jäta kellegi ühtegi vempu mängimata. Parasjagu eakana kirjutab ta väriseva käekirjaga oma sugulastele kirja, et on suremas. Muidugi sõidavad kutsutud kohale, sest mängus on testament ja hunnik raha, aga tundub, et vanamehel oli lihtsalt igav. Nüüd on tal hunnik rahaahneid sugulasi, kelle kulul nalja teha. Kellegi meelest pole need vembud naljakad, kuid raha nimel ju lausa peab vana mehe meeleheaks naerma?
Kas ikka peab?
Esimene, mida samast sarjast eelmisel aastal lugesin, oli „Küla SURM“ ja see oli põnev. “Vembumehe SURM” oli kuidagi lahja ja pinnapealne. Melissas pettusin ka – ainus selles seltskonnast, kelle paistis aru peas olevat. Kõigepealt ei tunne ta Pauli eriti ja siis hakkab peale: armastab, ei armasta, võiks armastada, või siis jälle mitte, võiks abielluda, ei ikka ei võiks… Lõpuks lõpetab üldse teise mehega auto tagaistmel. Hmhh!
Ootan pisut ja siis proovin sama sarjaga uuesti.