52. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas
“Krabat”
Otfired Preussler
Tõlkija Linda Ariva
150 lk
Kirjastus Eesti Raamat
Aasta 1982
Õigupoolest võiks see raamat olla ka 9. teema all, kuid siiski tundus üksildane paik õigem olevat. Just sellise mulje raamat mulle ka jättis, enamus tegevusest toimub veskis. Veski on külast või linnast kaugel, niisama sinna tavalised inimesed ei satu. On raba ja mets, kust ilma Meistri loata ei pääse kuhugi. Mine või mitu korda metsa, ikka jõuad ringiga tagasi. Üks veskipoistest, Merten, valib “selle kolmanda, nagu ta ise arvas, lõplikult viimase tee”, aga ka see pole pääsetee.
“Kes veskis sureb, selle määran mina!” hüüdis Meister. “Mina – ja mitte keegi teine!”
Hulkurpoiss Krabat saab unes kutse Koselbruchi veskisse. Sellest tõusvat talle tulu. Nii kutsutakse teda kolm korda. Poiss jätabki oma kaks kerjuskaaslast ning asub teele. Viimases külas saab ta viimase hoiatuse, et ta veskist eemale hoiaks, kuid poiss hoiatust ei kuula. Ta lööb käed hirmutava Meistriga ja asub õppima veskipoisi tööd ning kõike muud ka nagu leping ette näeb. Sellest saab alguse nii füüsiliselt kui vaimselt raske õpipoisi aeg, kust pääsemiseks paistab olevat ainult üks tee – surm. Kas Krabat leiab oma sõbra, teise veskipoisi Tonda, surmas süüdlase? Kui Tonda sureb, siis keda võib usaldada? Keda mitte? Kes on reetur? Kes sõber? Kas armastus päästab Krabati või on Meistri leping kuradiga võimsam ning Krabat saab Tonda kõrval külma haua?
Ohh… see raamat tekitas külmavärinaid, aga oli väga mõnus lugemine. Väga minu maitse! Suurepärane!
Kui mõnusaid illustratsioone leiab “Krabatile” netist!
Lugemine on põgenemine paradiisi 