6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat
“Ainult mitte Ivy Pocket”
Caleb Krisp
Tõlkija Tiina Viil
392 lk
Kirjastus Varrak
Alustuseks tükike tänusõnadest:
“Ja kui te ikkagi juhtute seda lugema ja teate, mida raamatud suudavad teha – kuidas nad võivad olla varjupaik ja võlumaa, kuidas nad pakuvad põnevust ja lohutust, kuidas nad murravad südameid ja süütavad lootust – noh, mul pole vaja ka teid tänama hakata. Sest teie juba teate, et elu koos raamatutega on lihtsalt parem.
Ja seda meeles pidades käin teile tungivalt peale, et läheksite otsekohe ja valiksite välja oma järgmise seikluse.”
Kui Krista Kumberg sellest raamatust õpilastele raamatukogutunnis rääkis, haaras keegi selle minu nina alt ära. Juunis leidsin selle Haapsalu Lasteraamatukogust ja olen rahul. Tundub, et sellest ajastust ei ole lastele kirjutatud just palju raamatuid. Ivy Pocket on 12-aastane iseendast ütlemata heal arvamusel teenijatüdruk. Krahvinna, kelle juures ta teenub, põgeneb Ivy eest Lõuna-Ameerikasse, Ivy jääb Pariisi maha. Just enne, kui elu täbaraks jõuab minna, tõmmatakse Ivy salasepitsuste, müsteeriumide, vaimude keskele, kust ei puudu ka mõrv. Mingil hetkel läks tüdrukulgi keeruliseks aru saada, kes on vaim ja kes mitte, mis siis veel lugejast rääkida 😉 Kohati ajas tema lihtsameelsus hulluks, aga samas tema jaburad teod jälle muigama.
Peale raamatu lõpetamist keerasin tagakaane ette, et näha, kas sel ka teine osa on, kuid tundub, et mitte. Ei teagi, kas suudaksin teise raamatu sellisest tegelasest lõpuni lugeda. Üks osa oli tore, loetav meelelahutus, mis siis, et tüdruk mul mitu korda “harja punaseks ajas”. Kuna tegemist ikkagi umbes 12-aastastele mõeldud raamatuga, siis mõistetav. Kas teist loeks – kohe ilmselt mitte! Peaks natuke vahet pidama, siis jälle suudaks. Ei ole selline raamat, nagu nt Potterid, et loeks ja neelaks kõik raamatud järjest ja pausideta. Pilte otsides leidsin siiski, et sari jätkub 🙂
Barbara Cantini mustvalged illustratsioonid on mõnusad vaadata, annavad loole tausta, ajastut ning hoogu juurde, kuid natuke häirib, et peatüki alguse illustratsiooniga öeldakse liiga palju peatüki sisu ette. Mingil hetkel hakkasin neid vältima ja vaatasin alles peatüki lõpus, mis pildil kujutatud, aga illustreeritud raamatud on mu lemmikud.Tavaliselt loen raamatut nii suure hooga, et illustratsioonide juurde tulen alles pärast tagasi. Mulle meeldib vaadata, kus autori, minu ja illustraatori nägemus kokku puutuvad.
Lugemine on põgenemine paradiisi 