7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik
“Tsatsiki ja Retzina”
Moni Nilsson-Bränströn
Tõlkija Allar Sooneste
143 lk
Kirjastus Karrup 2006
Juhtus nii, et alustasin selle sarja lugemist hoopiski mitte esimesest raamatust. Kuidas Tsatsiki üldse minuni jõudis? Meie uuest kirjanduse õpikus on Tsatsiki katkend. Kui el aastal otsisin soodsat raamatut, mida kooli raamatukokku kinkida, siis kaks Tsasiki raamatut jäid ette. Tassisin siis endale ka koju, aga jäid seisma lugemist ootavate raamatute hunnikusse. Nädal tagasi käis vennatütar meil ja oli vaja ta päeval magama saada. No väikese pisaraga läks see pikali ja voodisse minek ning pakkusin kohe, et loeme koos toredat juttu. Tirts noogutas ja mina sirutasin käe oma raamatukuhja poole, aga voodi kõrval on ju krimkad või elulood või noortekirjandus või ulme, fantaasia. No ei sobi kuidagi pooleteistaastasele lugeda. Teiste seast paistis roosa selg. Lapski nägi, et roosa raamat piilub teiste vahelt välja. Mirtel jõudsi kuulata 2 lehekülge, aga mina tema magamise ajal terve raamatu ja mulle meeldib.
Selles raamatus on Tsatsiki juba 4. klassi poiss, kes elab koos ema, väikese õde Retzina ning kusirott Marteniga, kes elab neil, sest Marteni üksikisa ei suuda Marteni eest hoolitseda. Tsatsiki emal paistab kõik ühel hetkel üle pea kasvavat – kolm last, mees kuskil teises ilma otsas, tähelepanu vajav Tsatsiki… Tagatipuks lähevad Tsatsiki ja tema parim sõber Per Hammar riidu. Õnneks tulevad appi Tsatsiki vanavanemad ning ka Göran tuleb tagasi, Marteni ema ilmub välja ing Tsatsiki elus paistab jälle päike, kui Per Hammariga on lepitud ja koos puhkama sõidetakse.
Lugemine on põgenemine paradiisi 