Robert Galbraith “Kus on kurja kodu”

42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti

“Kus on kurja kodu”
Robert Galbraith ehk J.K. Rowling
Tõlkija Anne Kahk
536 lk
Kirjastus Varrak

Selle teema alla oli mõnes mõttes keeruline raamatut leida, sest Harry Potterid just eelmisel aastal mitmendat korda läbi “kuulatud” – sari oli meil pool aastat unejutuks. Ostsin sooduskampaania ajal “Ootamatu võimaluse”, kuid lugemine jäi seisma kuskil ühe kolmandiku peal. Polnud nii huvitav, et hirmsasti edasi oleks lugeda tahtnud. Nüüd seisab voodi kõrval ja ootab.

“Kus on kurja kodu” ei valmistanud mulle taas pettumust. Ikka endiselt on tunne, et kui sain uuesti üle enda elu praeguse kiire-kiire aja kohta ebaharilikust aeglusest tegevuses, siis on see sari minu jaoks nauditav. See tunne valdas mind juba esimest osa lugedes. Kõik ei lähe nii ludinal kui Harry Potteris, on tegelaste mõttekäike, väikesi kirjeldusi, igapäevaelu seiku, tegelaste omavaheliste suhete segadust ning krimiuurimise aeganõudvust, mis Harry Potteris läheb ludinal, siin võtab aga aega. Kogu elu ei käi nagu filmis: piu, pauh, põmm, põmm ja valmis.

Tegemist siis 3. osaga Cormoran Strike’i sarjas. Elus vintsudada ja sõjas jala kaotanud detektiiv Cormoran Strike ning tema tubli abiline Robin satuvad taas sündmuste keerisesse, kui mingi haige tüüp saadab Robinile tööle naise jala (see kehaosa ei jää viimaseks postisaadetiseks). Eradetektiiv leiab minevikust 4 meest, kes võiksid kõne alla tulla. Asja uurivad nii detektiiv ja tema abiline kui politsei. Esimene politseiuurija on isegi vastutulelik, kuigi keskendub ainult ühele kahtlusalusele. Seejärel vahetatakse isiklikel põhjustel uurija välja vana tuttava Carveriga, kellel on meeles, kuidas Strike tema nina all eelmise üle-eelmise mõrva lahenda ja temast rumala mulje jättis. Muidugi jõuab lahenduseni detektiiv enne politseid. Raamatus käivad ettevalmistused Robini pulmadeks, taustal kuninglik pulm, Robin saab kaks korda vigastada. Esimest korda üritab kurjategija, kuid ebaõnnestunult. Teisel korral ründab teda ühe kahtlusaluse elukaaslane, kui Robin üritab naisele selgeks teha, et tema juures elav mees on pedofiil.

Sellisele raamatu lõpplahendusele poleks ma ise jõudnud, kuigi mingil hetkel hakkasin kahtlustama, et kuskil peab olema konks – ükski kahtlustatud kurjategijatest ei sobinud täpset pildile. Korduvalt kirjutati kurjategija kahest elust, samas sobis sellesse rolli ka üks teine tegelane, aga siiski mitte piisavalt… Igal juhul mulle taas meeldis!