8. Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast “Punane raamat”
“Ettelugeja 6.25-ses rongis”
Jean-Paul Didierlaurent
tõlkija Pille Kruus
116 lk
kirjastus Tänapäev
Lugesin raamatut paar nädalat tagasi ja endiselt olen natuke raamatust lummuses, samas tibake nõutu ka. Mõtlesin, et peale eelmist lugemismaratoni – “Võlukunsti tumedam pool” ja “Tihenevad varjud”, kus raamatut käest panna ei saanud – kõrvale on hea lugeda, midagi õhukest…
Ma ei oska endiselt selle raamatu suhtes seisukohta võtta. Ilmselt lugesin raamatut vales hingeseisundis. Olin ju just lõpetanud seiklemise Punase, Musta, Valge ja Halli Londoni vahel, kus rännakud olid täis võlukunsti, särisevaid tundeid, mida peategelased tihti endale ei teadvusta või tunnista…
Samas oli käesolevgi raamat romantiline. Põhiliselt räägib raamat ju tegelikult armastusest. Armastusest raamatute, lugemise, sõprade vastu ning lõpuks romantilise armastuse otsingust.
Peategelane Guylain Vignolles, kelle jaoks elu on rist ja viletsus (alustades töökohast ja lõpetades tema üksildase eluga), töötab raamatutest paberimassi tegevas tehases. Tal on raske vaadata igapäevast raamatute hävitamist, kannatada hullu ülemust ja veel hullemat töökaaslast. Viha ja hirm raamatute purustamiseks kasutatava Asja vastu käib temaga kaasas, see masin on röövinud ta eelmiselt paarimehelt jalad. Igal hommikul loeb Guylain rongis ette eelmisel päeval Asja puhastamise käigus leitud, salaja tehasest põues välja toimetatud ja hoolikalt kuivatatud üksikuid lehti. Ühel päeval leiab ta rongis istme vahelt mälupulga, millel on ühe neiu päevik. Nüüd asub noormees lugema ette tundmatu tütarlapse kirju. Paarimees, keda Guylain üritab omal moel aidata, asub jälitama päevikust saadud vihjete järgi, kus võiks tütarlaps töötada. Iga päevaga on Guylain järjest rohkem armunud tüdrukusse, keda ta pole kunagi näinud…
Lugemine on põgenemine paradiisi 