Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et läksin eile “korraks” kohalikku raamatukokku, et ära viia mõned raamatud. Asi lõppes sellega, et poolteist tundi hiljem helistas abikaasa ja päris, et kas üritan tervet raamatukogu oma autosse ära mahutada. Mina (hea ettekujutusega inimesena) muidugi kujutasin ette, kuidas olen keset asulat hädas, auto uksed valla, auto ise raamatuid ääreni täis, mõned ümber auto virnades maas ja hinnud seotud katusele, üritan kõigest väest viimast ust kinni pigistada, kuid kuidagi ei õnnestu…
Tegelikkuses olin oma raamatud juba tükk aega tagasi kätte saanud ja olin tagasiteel juba naaberasula külaraamatukogust, sest mu mehe ämmal oli sealt ühte raamatut vaja (koolis õpilastele teist või kolmandat eksemplari) ja kuna juba liikvel olin, siis sõitsin ühtlasi ise raamatule järele. Hakka veel ootama, millal see tellimisega kohale jõuab. Sealne raaamatukogu juhataja on natuke nagu tuttav ja muljetasime natuke õues oleva pori, eramaja segipaisatud õue ja alles-sisse-kolinud-muljeid.
Esimeses raamatukogus ringi kolades, et midagi ikka oleks koju kaasa vedada, sattusin raamatute peale, mis olid millegipärast teiste peale riiulis lapiti laotud. Tavaliselt seda ju raamatukogus ei näe… Esimene, mille välja tõmbasin, oli Maigret “Peeter Lätlane”. No tegelikult Georges Simenoni “Peeter Lätlane”.
11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit või eestlasi
Georges Simenon “Peeter Lätlane”
Tõlkija Madli Kütt
216 lk
Kirjastus Tänapäev
Muidugi midagi kuskil kulas kohe raamaturiiuli ees hakkas helisema, midagi minu peas, nagu oleks midagi kunagi kuulnud… Maigret mulle meeldib. Mingil hetkel olin nii suures vaimustuses, et kogusin Raamatukoist kokku vähegi sobiliku hinnaga Maigret vanemaid raamatuid. Nüüd on mõnel neist kindel koht minu raamaturiiulis, aga tagasi eilse juurde…
Kui keerasin raamatu tagakaane, et lugeda sisututvustust, siis jäi kohe esimene lause silma “Peeter Lätlane on eestlasest suurpettur, kelle tegemistel hoiavad silma peal mitme riigi politseinikud.” Nii see raamat minuga raamatukogust koju sõitis (koos mitme teisega) ja kuna raamatu lehekülgi on küll 216, siis taskuformaat ja mõnus hõredam trükikiri, tegid lugemise kiireks. Muidugi ei saa jätta mainimata, et kuigi tegemist on Maigret sarja esimese raamatuga, siis on juba see esimene mõnus lugemine. Muidugi avastasin paarikümne lehekülje järel, et olen vist millalgi ammu seda ikka lugenud, kuid üle lugemine oli hea ja kosutav.
Tutvustus kaanel: “Peeter Lätlane on eestlasest suurpettur, kelle tegemistel hoiavad silma peal mitme riigi politseinikud. Prantsusmaal peaks teda jälgima kommisar Maigret, kuid vahetult pärast Pariisi saabumist Lätlane mõrvatakse. Ohvri vesti salataskust leitakse ümbrik mõistatusliku juuksesalguga, mis näib olevat esialgu juurdluse ainus võti.”
Fotod:
Lugemine on põgenemine paradiisi 
