Üllatusteema: Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!
Koidu V. G. Ferreira “DOMINEERIV VÄRV. Tumepunane”
461 lk
Kirjastus Varrak
Raamatu leidsin 2. jaanuaril raamatukogus tuulates täiesti kogemata. Võtsin raamatu kaasa sellepärast, et kaanekujundus püüdis mu pilku.
Mees luges raamatu esimesena läbi ja ütles, et nüüd peab minema raamatukogust teist osa otsima, ma ise polnud märganudki, et seljal on number 1. Kui raamatut lugema hakkasin, siis umbes kolandiku peal asususin otsima, et kas teine osa on ka juba ilmunud? Raamat oli juba alguses väga põnev.
Raamat ei näe välja, nagu oleks avaldatud Eestis, raamatut lugedes ei saa kordagi aru, et tegemist on eestlasest autoriga… Ja mis siis Rahva Raamatu kodulehelt selgus?
“Koidu Ferreira (snd 1975) on pärit Järvamaalt, ta õppis Paide kutsekoolis õmblejaks ja kokaks. 1990. aastatel töötas ta erinevatest paikades Euroopas, kuni ta 1999. aastal abiellus ja jäi elama Prantsusmaale. Tal on väike eraettevõte, mis tegeleb majutuse ja toitlustusega. „Domineeriv värv. Tumepunane” on esimene raamat neljaosalisena kavandatud, noortele suunatud fantaasiasarjast”
😮
Raamat oli selline mõnus lugemine, et praegu kohe ei suudaks vist järgmist osa ette võttagi. Natuke meenutas oma elu-olu poolest nähtud filmi “City of Ember”. Film on raamatu järgi tehtud, kus elavad inimesed maa-alustes linnades.
Mõned märksõnad:
- päikesetormidest põletatud Maa;
- elu maa-alustes piiratud tingimustega baasides;
- teismeline tüdruk Cordevia, mürgiämblik, mürgitus;
- väga võluv salapärase päritoluga noormees Clay, kes päästab Cordevia kui imeb tema kehast mürgi välja;
- aga kas ikka päästab?
- armumine, mässavad hormoonid, reeglid;
- südamevalu;
- lahkumine turvalisest baasist;
- uus värviline, hädaohte täis maailm.
No muidugi võiks ka viriseda. Oli ju ikka selliseid uskumatuid kohti ja see Cordevia hull iha Clay järele… aga samas – tegemist on 100% fantaasiakirjandusega, siin võibki olla asju, mida meie maailmas juhtuda ei saa. Ilmselt see raamatu lõpuni kestev iha hoolimata sündmuste käigust, saab seletuse mõnes järgmises osas. Ma juba midagi kahtlustan.
Täiesti uskumatu, et üks raamat mind taas niimoodi endasse tõmbas, et lõpetasin lugemise 02.34 öösel 😀 Seda pole juba ammu juhtunud! Kuna täna oli vaba päev, siis ei muretsenud lühikeseks jääva öö pärast 😉
Pildid:
Lugemine on põgenemine paradiisi 