Kiera Cass “Kroon”

23. Raamat, mis tõi pisara silma

Kiera Cass “Kroon”
Tõlkija Kai Väärtnõu
270 lk
Kirjastus Pikoprint

Kiera Cass “Kuningatütre” lugemise järel mõtlesin tõsiselt, kas ikka suudan veel ühte lugeda. Vähe sellest, et peale kolmanda osa lugemist oli tunne, et raamat oleks siin pidanud lõppema (neljanda osa tänusõnadest selgus, et olekski pidanud lõppema), oli neljas osa minu jaoks raske lugemine. Raske, sest poleks mitu korda tahtnud kuningatütre peale karjuda – kuidas sa saad ometi sellise suhtumisega ja nii enesekeskne olla!!!

“Kuningatütar” lõppes (vist) kohas, kus alles oli jäänud ainult eliit. Viimased noormehed, kelle hulgast peab Eadlyn tegema valiku. “Kroon” oli vastupidiselt eelmisele osale täiesti normaalne lugemine. Kuningatütar õpib väga kiiresti oma vigadest, ta pannakse võimatusse olukorda ja tema süda, mida ta uskus valikut mitte tegevat (nõudis ta ju oma vanematelt välja lubaduse, et kui seda õiget pole, siis lõpetab ta valiku ilma otsust tegemata), teeb üllatava avastuse… No tegelikult mitte väga üllatava. Umbes poole raamatu pealt hakkasin kahtlustama, et lõpuks peab Eadlyn tegema valiku, millega ta polnud arvestanud, et mängu tuleb keegi väljastpoolt (tegelikult lausa mitu), kuid see ei rikkunud kuidagi lugemiselamust, sest enne lõppu toimus ootamatu pööre sündmustes, mida ka juba tagant järele mõeldes ette valmistati ja millele vihjati. Eadlyn pannakse valiku ette, millest esialgu väljapääsu ei paista, aga armastus võidab ikka kõik takistused, mis siis, et armastus leitakse ootamatust kohast 😀

Lahinal nutta sain raamatut lugedes küll, aga see pole minu puhul üldse uudis ega raske saavutada 😉 ja mitu päeva ei võtnud järgmist raamatut kätte…

Rahva Raamatu lehelt ka kokkuvõte: “Kui Eadlynist sai esimene Illéa printsess, kes otsustas korraldada Valiku, ei arvanud ta, et armub ühessegi oma kolmekümne viiest kosilasest. Võistluse esimesed paar nädalat luges ta päevi ajani, mil saab nad kõik koju saata. Ent kui palees toimuvad sündmused sunnivad Eadlynit veelgi enam rambivalgusesse astuma, mõistab ta, et üksi jäämine ei oleks talle siiski meeltmööda. Printsess ei ole endiselt kindel, kas suudab oma loole leida nii muinasjutulise lõpu kui ta vanemad kakskümmend aastat tagasi. Kuid mõnikord suudab süda meid üllatada… ning peagi peab Eadlyn tegema valiku, mis tundub võimatum ja olulisem, kui ta oli eales ette kujutanud.”