Katja Millay “Vaikuse meri”

51. Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib /mida väga armastad.

Katja Millay “Vaikuse meri” (mõlemad on vägevad!)
Tõlkija Marge Paal
455 lk
Päikese kirjastus
Kujundanud Jan Garshnek

“Ma elan maailmas, kus pole maagiat ega imesid. Kohas, kus pole selgeltnägijaid ega kujumuutjaid, ingleid ega üliinimlikke poisse, kes sind päästma tuleksid. Kohas, kus inimesed surevad, muusika laguneb ja asjad on nõmedad. Reaalsuse raskus surub mind nii kõvasti vastu maad, et mõnikord panen imeks, kuidas ma üldse veel jalgu tõsta ja kõndida suudan.” (lk 46)

Olen terve päeva mõnulenud raamatu mälestuses. Ilmselt hõljun veel tükk aega selles elamuses. Juba ammu pole üks raamat mind niimoodi puudutanud, naha vahele pugenud, kõvasti läbi raputanud ja siis hea mõttes “välja sülitanud”. Sarnase ensetunde jättis Patrick Nessi “Kui koletis kutsub”, kuid võrrelda neid raamatuid ei taha. Mõlemad liiga head…

Kaks noort inimest. Kaks õnnetut elu. Kumbki pole seda ära teeninud. Kumbki pole süüdi selles, mis temaga juhtus. Kumbki ei oota “paranemist”. Kumbki ei looda “õnnelikku lõppu”. Kumbki ei unista… aga äkki… ehk siiski… vaevalt… ära sa ütle! 😉

Josh: “…Ta ütles, et selles polnud õieti mingit vormi ega loogikat. Et see oli nagu tunne ilma teadmiseta. Umbes nagu palaviku ajal nähtud uni. Nagu unistus teisest võimalusest. Ta ütles, et ainus selge asi selles oli punase telliskivimaja ees seisev verandakiik, aga toona ei teadnud ta, mida see tähendab, ja nii ei rääkinudki ta sellest kellelegi. Siis näitas ta mulle üht vana fotot, kus ta istub koos mu vanaemaga verandakiigel selle punase tellistest maja ees, kus vanaema elas, kui nad tuttavaks said… Aga tegelikult tutvus vanaisa temaga alles kolm aastat pärast seda õnnetust… Ta pidi tulema tagasi, et mu vanaemaga tuttavaks saada, sest tema paradiis oli seal, kus oli mu vanaema, ehkki vanaisa seda tollal veel ei teadnud…” (lk 243)

Sisututvustus Apollo.ee lehelt:

Nastja Kašnikov oli imelaps, kellele ennustati pianistina suurt tulevikku. Nüüd on tal kõigest kaks soovi: lõpetada keskkool, ilma et keegi saaks teada tema minevikust, ja panna poiss, kes röövis temalt kõik – ta identiteedi, vaimu, elutahte –, oma teo eest maksma.

Josh Bennetti lugu pole kellelegi saladus: kõik talle kallid inimesed on tema elust lahkunud – seitsmeteistkümnesena pole talle enam kedagi jäänud. Nüüd tahab ta vaid, et ta rahule jäetaks, ja seda ka tehakse, sest kui su nimi on surma sünonüümiks, eelistavad inimesed eemale hoida. Kõik peale Nastja, sest see salapärane tüdruk ilmub järjepidevalt kohale ega lahku, kuni on tervenisti Joshi ellu imbunud. Aga mida rohkem poiss teda tundma õpib, seda mõistatuslikumaks muutub tüdruk.

Katja Millay on pärit Floridast ning omandanud New Yorgi ülikooli Tischi kunstikolledžis filmi- ja telesaadete eriala kraadi. Ta on töötanud filmiuuringute ja stsenaristitöö õppejõuna ning teleprodutsendina. Ta elab koos perega Floridas. „Vaikuse meri” on autori  esimene raamat.