Agatha Christie “Paddington 16.50”

33. Raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.

Agatha Christie “Paddington 16.50”
Tõlkija Mark Sinisoo
188 lk
Kirjastus Eesti Raamat

Enne postituse lõpetamist kolisin juba raamatu 16. teema alt ära 33. teema alla, kuna taipasin, et olen ju filmi enne näinud, kui raamatuni jõudsin. Seevastu 16. sarja jaoks on raamaturiiulist valida umbes 20 raamatu vahel 😉

Võtsin raamatukogust väga teadlikult just selle raamatu, sest enda Mirabilia sarjas seda esiteks pole. Teiseks tahtsin lugeda midagi Agatha Christielt ning kolmandaks kõnetas osa pealkirjast – seos tekkis karupoja ja raudteejaama vahel (muidugi ei lootnud ma lugeda midagi karupoeg Paddingtonist 😀 ).

Ei tea, kuidas see küll juhtus, aga alles esimese peatüki lõpus jagasin ma ära, mis raamatuga tegelikult tegemist on 😉 Tegevus oli küll kuskilt tuttav, aga kust? Millal lugesin? Või olen hoopis mingit filmi näinud?

“Oh, Jane” Just praegu nägin pealt m õ r v a!” Ta nuuksatas.

No ja siis muidugi plahvatas: “Muidugi! Miss Marple, ju!” Millegipärast pole ma ühtegi Miss Marple´i lugu lugenud, aga selle eest on vist mitu korda ära vaadatud kõik ETV-st (ja muudest eestikeelsetest kanalitest) jooksunud osad. Lugemine oli mõnus. Kui viriseda, siis raamatu trükitekst võiks ju olla suurem ja reavahe laiem, aga see oli ainult alguses harjumatu 😀

Vahepeal olin siiski segaduses. Mäletaks nagu, et Miss Marple’i sarja osas oli laip peidetud perekonna hauakambrisse. Seevastu Hercule Poirot sattus hoopis mingil põhjusel laiba ja kuuris oleva sarkofaagi peale, kas sai äkki isegi obaduse vastu pead? No lõpuks vahet pole. Vanaproua oma olekuga oli sama toredasti kirjutatud kui sarjas. Miski ei rikkunud ei filmi ega raamatu lugemise muljet, õnneks ei mäletanud ka filmist, kes tegelikult mõrvar oli. Ära pettis küll!
Raamat oli minu maitse järgi!