Christopher Paolini “Eragon”

16. Rahvusvahelise kirjandusauhinna võitnud teos

Christopher Paolini “Eragon”
Lk 503
Kirjastus Pegasus
Tõlkija Marge Paal

“Pärandi” sarja raamatuid lugesin nüüd teist korda. Esimest korda, siis kui nad välja tulid. On mind nüüd mitu aastat juba õrritanud riiulist. Miks uuesti lugesin? Miks ma “Kääbikut” aegajalt üle loen? Mõnus on ja lapsed tekitasid uuesti isu, sest abikaasa hakkas neile raamatu õhtujutuks lugema (üks neist on 9 ja teine 13). Jah, meil on see traditsioon säilinud. Kavatsen nii kaua kui võimalik, seda jätkata. Praegu on see mõnus kogupere aeg, kus abikaasa loeb ja meie lastega kuulame. Mõnus!

“Kääbikule” see raamat ju järgi ei saa, see on selge, kuid väga noore kirjaniku kirjutatud raamatu, oma loodud maailma kohta on siin ikka raamatut, lugu, seiklust, pisaraid ja rõõmu lugemisest küll ja veel. Vähemalt noorele fantaasiakirjanduse austajale. Ennast väga nooreks enam ei pea, ilmselt olen kriitikutest vähemnõudlik, otsin raamatus midagi muud…

Ette on heidetud autorile, et ta kasutab tavalisi, teistest raamatutest laenatud ideid, on väga sarnane “Kääbikule”, kasutab klišeesid jne. Müügiedetabelid, tõlgitud keelte arv ja arutu hulk auhindu räägivad, et raamat on leidnud omale lugejaskonna. Keskmaa ja Narnia kõrvale mahub Alagaësia ära küll.

15-aastane lihtne talupoiss Eragon leiab Harjangu mäestikus küttides veidra sinise kivi. Ta viib kivi koju ja loodab, et saab selle maha müüa, et perele süüa osta. Kui see aga ei õnnestu ja kivist koorub hoopis lohepoeg, siis on see Eragoni elu ja Alagaësia saatust muutva tähendusega.

“Pärandi” sarjas on 4 raamatut. Eelmise nädala haiguse ajal sain kõik 4 lõpetatud.

Filmi vaatasime lastega ka… Esimesel korral jättis see mulle isegi parema mulje, kui teisel korral. Kas olen kuulanud palju abikaasa muljeid filmikriitikute arvamustest või  nüüd oli raamatu just värskelt lõpetatud, siis pettumus oli suurem, kui esimesel korral. Kõik oli kuidagi valesti. Razacid polnud Razacid, Arya juuksevärv oli vale, taimetark Angelast oli tehtud “ennustajatibi”, Varju ja Eragoni võitlus oli õhku viidud ning  tähtsafiir Isidar Mithrim üldse polnud… Lohe “suureks saamine” ei õigustanud seda efekti. Ma võin küll aimata, mida taheti sellega öelda või kui suurt hulka raha taheti animatsiooni pealt kokku hoida (läbi terve filmi kasvav lohe on paras peavalu küll), aga ikkagi… Kui ma oleksin vaadanud filmi raamatut lugemata, poleks ma ilmselt väga palju pahandanud, leplik nagu ma olen, aga selle filmiga ma kuidagi rahul olla ei saa…