26. Raamat, mida loed erialasest huvist
Ursula K. Le Guin “Atuani hauad”
155 lk
tõlkija Krista Kaer
kirjastus Kunst
“Atuani hauad” oli kirjutatud hoopis teise tegelase vaatepunktist. Olen korduvalt arvanud, et milleks äkki peategelast vahetada, kui esimeses raamatus on kõik nii hästi toiminud. Seekord mulle päris meeldis.
Uskumuste kohaselt sünnib Vanade Vägede Ülempreestrinna üha uuesti ja uuesti ümber ning endise preestrinna surma korral leitakse tütarlaps, kes on kõigi märkide kohaselt järjekordne ümbersündinu. Nii saabki Tenarist Arha, Ärasöödu, kes on määratud teenima Pimeduse Vägesid.
Ta tunnebki end juba pilkases labürindis nagu kodus, kuid kogu tema maailmapildi purustab pühamusse tunginud Ged, kes on tulnud sinna Erreth-Akbe sõrmust otsima. Kohtuvad kaks tugevat iseloomu, valgus ja pimedus, elu ja surm; ning et Vanadest Vägedest võitu saada, tuleb Gedil mängu panna kogu oma võlukunst.
Tenar lahkub lõpuks Atuani haudadest, et ilmuda taas välja sarja viimases raamatus vanema, kogenenumana.
Esimese raamatu lugemise ajal olin päris pahane, et kaardi leidsin alles umbes poole raamatu pealt raamatu lõpust. Ei tulnud selle pealegi, et kaarti otsida, aga see hakkas palju edasi aitama, et tajuda vahemaid ja seda saarte vahel saalimist.
Üllatusteema: Üks raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.
Ursula K. Le Guin “Kaugeim kallas”
137 lk
tõlkija Krista Kaer
kirjastus Kunst
Seda sarja lugema hakates olin hädas raamatu trükiga. Väike formaat, tihe kiri, raamatu servades hingamisruumi pole… Harjumatu oli. Juba teist raamatut lugedes ei olnud see enam probleem – harjusin ära.
Võib-olla oli natuke tüütu lugeda lõputuna näivast merereisist ja mingil hetkel mulle Arren ei meeldinud, sest hakkas Gedis kahtlema, aga täiesti tüüpiliselt ei räägi väga targad kõike, mida teavad ja tekitavad mõnikord sellega hulga jama. Selles raamatus see nii suur jama polnudki. Aga pidevalt oli ikka see küsimus: “Miks sa Arrenile rohkem ei räägi?”
Ged on jõudnud tagasi Roke saarele Võlurite kooli, kuid seekord mitte õpilasena, vaid Arhimaagina. Meremaal aga hakkavad toimuma veidrad sündmused, mida on raske mõista isegi võluritel.
Mööda maid ja meresid käib keegi, kes lubab inimestele surematust ning piiri kaotamist Elavate maa ja surnute valla vahel. Kui aga pole enam surma, kas saab siis olla elu? Või jäävadki kõik varjukujudena igaveseks halli määramatusse ekslema?
Et sulgeda lõhe manalamüüris, on vaja suurt kogemust, tarkust ja väge, aga ka nooruslikku jõudu ja uljust. Nii asuvadki kuningapoeg Arren ja Ged koos teele, üks vastu oma esimesele, teine aga võib-olla oma viimasele seiklusele.
1. Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise teema pealkiri: Sarja viimane raamat
Ursula K. Le Guin “Tehanu”
256 lk
tõlkija Krista Kaer
kirjastus Kunst
Praegu kirjutades turgatas pähe, et nii nagu autor kirjutas viimase raamatu triloogiast hiljem, on ka viimases osas meile tuntuks saanud tegelased juba nii vanad, et see polegi nagu enam noorteraamat. Seda lohevärki arvasin ka. Algul arvasin, et Tenar on lohenaine, kuna ta Kalessiniga rääkis, nägi unes, peaaegu rääkis lohega unes, siis mingil hetkel, kui kirjutati Tehanu kuumast ja justkui põlevast palest ning räägiti vanast naisest, kes oli, arvasin seotust lohedega, aga mitte päris nii 😀
«Kõik on muutunud,» ütleb surev maag Ogion Tenarile, kunagisele Atuani Haudade Ülempreestrinnale. Õhus on tunda muutust, maailma tasakaal on taastatud. Havnori troonil on manalast tagasi pöördunud noor kuningas. Kas see aga tähendab, et elu jatkub endistviisi või on tegemist hoopis millegi uue algusega?
Tenaril tuleb õppida elama uues maailmas, kus tema seltsilisteks on põlenud näoga laps ja oma rännakutelt naasnud Ged ning kus ilmsi ja unenägudes ilmub sätendavatest õhuavarustest lohe Kalessin, saadik maailmast, kus inimeste ja lohede vahel ei ole vahet.
On tore teada, et tegelikult on raamatusarjas veel 2 raamatut, mis eesti keeles minu teada pole ilmunud. Algselt triloogiaks planeeritud raamatust sai sari.
Lugemine on põgenemine paradiisi 
