“Võimalik on piiratud vaid inimese enda kujutlusvõimega.”
Naersin raamatut lugedes nii, et pisted külge lõid ja samas löristasin kaastundest nutta. Perekond vaatas mind nagu hullumeelset, kui luksumise vahel neile üritasin lõike ette lugeda, aga nemad aru ei saanud, mis seal naljakat oli… Kontekstist välja rebituna ja kogu lugu teadmata paistis vist tõesti pisut veider.
Eva Roos “Kastani 57” ja “Nähtamatu tüdruk”
288 ja 203 lk
illustratsioonid Elo Annion
kirjastus Varrak
Teemad, mida autor raamatus puudutab, on laste elus valusad ja tõsised, täiesti tõelised. Humoorikas polnud mitte laste mure, Olle vanemad hakkavad lahutama, kodus on palju pahandust ja Matilda oli vahetevahel mõne inimese jaoks nähtamatu, vaid kogu lugu, mis laste mure ümber hargnes, tegelased, juhtumised, ütlemised…
Mida siis teha sellise kirjelduse peale?
“Loom nägi välja nagu lihapirukas, mida on mõned korrad üle väga tolmuse põranda veeretatud. Siis oli keegi sellele tolmusele lihapirukale neli pliiatspeenikest jalga alla ja soraka saba taha pistnud ning palun väga: oligi loom valmis!”
Tagatipuks see pliiatspeenikeste jalgadega tolmus veeretatud lihapirukas rääkis ka. Muidugi tuli naerda.
Või siis olukord:
“Uurija Valve Kord ja vanemuurija Konstantin Saabel,” luges Aramilda pominal. Kas tema väljavaates oleksid saanud olla kehvemad?
“Siiski,” mõtles Aramilda vapralt. “Kui ma oleksin nahkhiir ja mind tabaks une pealt kõhulahtisus, SIIS oleks olukord veel sitasem…”
Aramilda ise? “Ta oli tolmupimedus – kaasa sündinud nägemispuue, mis kimbutab suurt osa inimkonnast…”
Õpetlikuna aitab raamat ehk lapsel aru saada, mis tema elus toimub, miks vanemad nii käituvad, miks mõni inimene sind tähele ei pane, miks sind mõnikord “unustatakse” ja samas saab täiskasvanu nautida sõnade mängu, tagamõtet, seost rahvakultuuriga. Nii tore oli leida viiteid teistele raamatutele: tatikurgid, doktor Proktori puuksupulber, Muumitolli mamma, Sigfried, Jack jne.
Vaikselt, vaikselt muutub ka aegajalt torssis ja kõvasti vanduv mööblipoe Aramilda, kui peab aitama teisi. Vandesõnad ärkavad muide selles poes ellu ja kujutage ette tegelasi Viimane Põrsas, Kuradi Kurat, Supilontrus, Tohh-ooo Tonti või Tuhat Tulist. Enamasti püütakse nad klaaspurki ja pannakse Siunamiste Sahvrisse. Tänu Ollele tehakse ka nende eluolu seal järgmise “hüppeni” mõnusaks. Lugeja saab lõpuks aru ka sellest, miks Aramilda aegajalt nii käitub, nagu ta käitub.
“Kastani 57” vihjas, et kuna ülesandeid oli ümbrikul 13 ja esimene raamat lahendas ühe lapse mure, siis oli loota veel 12 toredat raamatut, aga võta näpust. “Nähtamatu tüdruku” lõpuks oli nimekiri haihtunud… Olin pettunud, aga alati jääb lootus, et Audiitor on selle kõige taga ning Aramilda Tengelpung satub loodetavasti järgmises raamatus (kui see ikka tuleb) uutesse sekeldustesse, sest “Teistmoodi Mööblipood oli normaalsusest nii kaugel, et lähenes sellele tõenäoliselt juba teiselt poolt” ja “… õnneks saab erinevate tulevikkude vahel valida, kuni need veel juhtunud pole.”
Ühte positusse said, sest need kaks raamatut olid minu jaoks eile üks suur lugemine. Ühte teisest eraldada oli keeruline. Ka blogipostitust kirjutades pidin aegajalt üle vaatama, kus üks lõppes ja teine algas. Raamatusoovitus läheb septembris 5. klassile. See on üks hea lugemine!
Lugemine on põgenemine paradiisi 