Reeli Reinaus “Morten, Emili ja kadunud maailmad”

Reeli Reinaus “Morten, Emili ja kadunud maailmad”
184 lk
illustreerinud Marja-Liisa Plats
kirjastus Päike ja Pilv

Kohe “Maarius, maagia ja libahunt Liisi” järgi teist raamatut lugedes, tekkis mõte, et need raamatud on juba kaanepildilt väga erinevad, samuti sisult, ka sihtgrupilt. Kui Maariuse raamat oli rohkem suunatud 4.-5. klassile, siis Morteni raamat sobiks hästi vast alates 6. klassi õpilastest.

Sõpruse ja usalduse teema on selleski raamatus, aga juba teise nurga alt. Morteni vanaema ja vanaisa surma järgselt läheb ema Soome tööle, kodutallu kolib tagasi ema vend ja sellest ajast alates läheb kõik allamäge. Onu joob maha kogu ema jäetud toiduraha, purjus peaga peksab Mortenit, poiss aga on pähe võtnud, et ta ei või sellest kellelgi rääkida. See on tema elu, ta peab selle ära kannatama ja sellest tugevamana välja tulema. Päriselt pole öeldud, mitmenda klassi õpilane Morten on, kuid ta käib Tallinnas koolis.

Poiss on vanaisa päranduse eest ostnud endale kaamera ja oskab sellega häid pilte teha ja see on ka osalt nagu haak, mis teda maailmas kinni hoiab. Annab talle tegevust, seob inimestega – tüdrukutega, kellele meeldivad ta pildid. Sellest läheb muidugi jutt lahti.

On päris tüdruk Miia ja on surnud tüdruk Emili, kelle vaimu Morten rabas näeb ja kellega käib rääkimas. Ühel hetkel mõistab ta, et mingil moel ta ka Emilit armastab.

Onu seevastu on kodutalus kõik vähegi võimaliku maha joonud. Ühel päeval unustab Morten oma kaamera koju ja muidugi viib onu ka selle pandimajja. Õnneks aitavad teda sõber ja klassivend Andres ja tema onu, kes on politseikomissar – kogu headus pole maailmast otsa saanud, ainult Mortenil on väga raske kellegi abi vastu võtta. Ta isegi kardab, et seda tehes ei suuda ta enam oma armetus elus vastu pidada, leida lootust edasi minna, kannatada välja… Kõige tipuks kaob vana kass Nurri, kes on veel ainus elusolend talus, kes paistab Mortenist hoolivat ja poiss arvab, et nüüd on kass nii vanaks jäänud, et enam koju ei tule.

Suvel on Morten suutnud oma kaameraga natuke raha teenida – mõnes pulmas ja sünnipäevadel pildistada. Miiaga kohvikusse minnes taipab ta, et on unustanud peaaegu Emili, kes on rabas üksi ja kelle ainus pidepunkt maailmaga oli Morten, kes teda millegipärast näeb. Keegi teine ei näe. Maale jõudes läheb ta taas Emili juurde ja Morten otsustab, et kaevab Emili keha välja. Kodus tuleb muidugi sõnelemist Urmasega ja seekord otsustab Morten, et korjab oma asjad kokku ja läheb sellest armetust elust minema. Põranda alt oma teenitud taskuraha võttes on aga Urmas talle selja taha jõudnud ja seekord lööb ta nii kõvasti, et Morten ärkab järgmiseks haiglas. Morteni päästab kass Nurri, kes läheb Miia talu juurde nii kõvasti kräunuma, et Miia ja tema ema lähevad uurima, mis juhtunud on.

No muidugi lõppeb ju kõik õnnelikult, ka Emili saab oma õnneliku lõpu. Väga hea raamat. Minul pisarad muidugi pool raamatut voolasid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s