52. Sellise Eesti kirjaniku teos, kel on 2019. a ümmargune juubel.
“Päiksemetsa vanadekodu kriminalistid”
Ilmar Tomusk
120 lk
Kirjastus Tammerraamat
Ma loen ikka neid raamatuid, mida tahan ja siis otsin väljakutsest sobiva teema (kui leidub). Kriminalistide teised osad olen ju ära lugenud, kuidas sellegi vahele jätan? Minu õnneks leidsin päris lõpust sobiva teema ja sünniaastat kontrollides selgus, et sobib: Ilmar Tomusk saab 2019. aastal 55.
Kriminalistid Kribu ja Krabu on vanaks saanud, Mati veedab oma väljateenitud puhkust Päiksemetsa vanadekodus, Peipsi ääres. Piia peaks Mati teada olema pere juures Austraalias. Vanainimesi ei saa ju rahule jätta ja kriminaalsed sündmused hakkavad lausa Mati toas ja tema toanaabriga toimuma. Kõigepealt toanaabri imeline tervenemine, hooldaja kadumine, uus arst ja uus hooldaja, seejärel Arturi peaaegu surm mürgitamise läbi ja uurimine saabki hoo sisse.
Nagu taevast kukub kohale Piia (raamatus ei selgitata tegelikult, mis asjaoludel ta Austraaliast tagasi tuli), kelle peale just Mati on mõelnud. 4 km 91-aastasel ratastooliga ära kimada, kui enne peaaegu toast väljaski ei käinud? Hmm! Seal on muudki täiskasvanu jaoks küsitavat, aga kui eesmärgiks ikkagi lasteraamat, siis pole ju viga. Ühest arutelust tööl leidsime kolleegiga, et puudu jäi lasteraamatust noor ja asjalik uurija-abiline. Õnneks on Mati ja Piia ise nii kõbusad, et saab ka ilma hakkama.
Kõik kohustuslik oleks nagu olemas, aga midagi jäi seekord puudu… Või lugesin lihtsalt valel ajal kahe komissar Dupini loo järel?
Huvitav, kas Ilmar Tomusk tahab sarja lõpetada ja see on Kribu ja Krabu viimane raamat?
Lugemine on põgenemine paradiisi 