“Harry Potter ja äraneetud laps”

17. raamat, mille pealkirjas on 5 sõna

“Harry Potter ja äraneetud laps”
Autorid: J.K. Rowling, J. Tiffany, J. Thorne
Tõlkijad: Krista Kaer ja Kaisa Kaer
310 lk
Kirjastus Varrak

Ootasin selle raamatu lugemist väga, sest olen Potteri fänn küll. Mäletan, et kui esimesed raamatu eesti keeles ilmusid, siis lugesin esimest osa 24 tunni jooksul 3 korda järjest. See oli midagi sellist, mida enne lugemisel kogenud polnud. Lõpetasin esimese raamatu öösel ja keerasin esimese lehe ning alustasin otsast peale. Kuna teist osa veel polnud, siis jäi üle ainult uuesti lugeda. Peale teist korda magasin paar tundi, ärkasin hommikul, käisin paar tundi praktikumisja kiirustasin koju taas lugema…

Kui seda raamatut asusin lugema, siis sisendasin endale kohe: “See pole proosa! See on näidend! Ära loe seda nagu romaani!” No näidendi vorm ei seganud mitte üks põrm. Algul oli hea lugeda, sai kiiresti teada sündmuste käigu. Olen hiljuti korduvalt tundnud, et tahaks mõnest raamatus kogu muu jutu välja jätta ja teada, mis edasi saab, aga umbes poole pealt tundsin, et nüüd tahaks lugeda pikemalt. Lugeda sellest, kuidas tegelaste omavahelised suhted kujunevad (Harry ja Scorpius), mida nad tunnevad (Harry ja Draco), mida mõtlevad (Harry ja Ginny), mis ilm väljas oli, kui Albus ja Scorpius Sigatüüka rongi katusele ronisid…

Leheküljel 61 tundus mulle korraks, et mulle vist ei meeldi see raamat. Jätsin mitmeks päevaks öökapile ootama ja õiget tunnet otsima. Täna sõitsin pikema maa sünnipäevale autos kõrvaistmel ja pistsin raamatu kotti. See oli hea mõte. Raamat sai edasi-tagasi sõidul peaaegu loetud ja kodus veel õhtul lõpetasin. Mida kaugemale raamat edenes, seda rohkem mulle meeldima hakkas. Tahaks nüüd näidendit näha. Siis tahaks, et tehtaks film ja kindlasti tahaks, et Rowling sellest ikka ühe korraliku romaani ka kirjutaks 😉