Asa Larsson & Ingella Korsell, Henrik Jonsson “Pax. Hõbemadu”

24. Tondijutt (vaimud, viirastused, muud tegelased teispoolsusest)

“Pax. Hõbemadu”
Asa Larsson & Ingela Korsell
Illustraator Henrik Jonsson
Tõlkija Kadri Papp
210 lk
Kirjastus Varrak

Vaatsin praegu sama sarja eelmise raamatu postitust. See oli 2017. aastal lugemise väljakutses ka nr 24  all. Teema oli küll teine 😉 Selle teema alla võiks sobida ka Katrin Pautsi “Hull hobune”, aga see läks nr 12. alla.

Nagu just eelmises postituses kirjutasin, mulle meeldivad raamatud koos illustratsioonidega. “Hõbemadu” illustraator Henrik Jonsson on hoopis omanäolise käekirjaga. Illustratsionide kujundus ühel lehel jätab graafilise romaani (koomiksi) mulje, kahjuks on neid vähevõitu. Mustvalged, väga detailsed pildid lisavad loole oma kõhedust, ise võib-olla ei kujutakski mõnda asja nii süngelt ette 😀

Kuigi tegemist jälle noortekaga ning kohati kõhe, üks raamat ajas lausa öösel lugedes hirmu nahka (“Kummituslaps”), on see sari mulle südamelähedane. Mõnes mõttes ajab vihaseks, et raamatu lõpus ei saa mitte teada, kuidas lugu tegelikult laheneb. Samas hoiab see ilmselt noorte (ja mitte ainult) lugejate huvi üleval – peab ju järgmist ka lugema.

“Hõbemadu” on sarja 8. raamat. Kokku on sarjas 10 raamatut. Seekordses osas kaob maa alla üks väike laps, samuti on Iris kadunud, nagu oleks plehku pannud. Pea kõigil on väikesi saladusi. Mõni on päris suur.

Alrik ja Viggo põgenevad Irissele appi tõtates täpselt sel ajal, kui saabub jõuluvana… kuidas seda pärast siluda? Must nõid, hiiglaslik ämblik, tohutu hulk võluväge, paharett, spiritus, hõbemadu… Mõni saladus ja kurb saatus keerab paremuse poole.

“Valguse käes häda sureb.”

Nüüd tundub uskumatul pikk aeg oodata järgmist osa…