Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruk on jumala hea olla”

34. Raamat, mille suhtes sul on sul eelarvamused
Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruk on jumala hea olla”
139 lk
Pildid joonistanud Jaan Rõõmus

Kartulipõllud, sealaudad, maaelu, defitsiit, koolivorm, 11-aastane peategelane, sekeldused, pahandused, hulljulged tükid, napilt vedamised kõik koos kolhoosikeskuses.

Esimene eelarvamus oli, et pean kindlasti seda raamatut lugema, sest Kätlin Kaldmaa ja Anni Kalmi kirjutatud  ning koostatud kirjanduse õpik meeldib mulle väga. Kui tuli teade, et Läänemaa 4. klasside kirjanduslikul olümpiaadil käsitletakse ühe raamatuna just seda raamatut, siis olin rõõmus. Ongi põhjust läbi lugeda…

Teise eelarvamuse sain töölt. Olin just selle raamatu raamatukogust võtnud ja siis teatas töökaaslane, et tema jättsi raamatu pooleli ja et ta ei saa üldse aru, kellele ja milleks see raamat kirjutatud. Mitte küll selliste sõnadega, aga selline mulje mulle tema tema jutust jäi. Kolmandaks vaatasin kaanekujundust ja muutusin veelgi ettevaatlikumaks. Kahtlustasin, et see stiil mulle ei meeldi.

Jõuluvaheaja lõpus tegin ponnistuse ja asusin raamatut lugema hoolimata eelarvamustest. Algus sujus kenasti. Kas oli nüüd tegemist eelarvamustest mõjutatud suhtumisega või raamatu sisust, aga raamatu keskpaigas kadus huvi raamatut lugeda. Seisis mitu nädalat öökapil ja võtsin kätte kõik muud, aga mitte selle raamatu. Viimaks ei saanud enam edasi lükata ja pressisin ennast paarist peatükist läbi. Üllatus! Alates viieteistkümnendast peatükist läks lugemine ludinal.

Võib-olla olen selle raamatu jaoks liiga noor või hoopis liiga vana. Olen ju selle aja lõpus elanud laps. Mulle on ka tuttavad kolhoosijutud, lehmalaudad, piimal käimine, mööda küla paljajalu ringi lippamine, aga ikkagi. Samas kahtlustan, et 11-aastane ei saa jälle raamatust võib-olla aru. Miks nad peaksid selliseid asju tegema? Eks näis, mida ütleb mu 4. klass.

Illustratsioonid? Kuna mul olid raamatu suhtes eelarvamused, siis ma ei pannud illustratsioone enne tähele, kui kui raamat uuesti huvitavaks läks. Alates leheküljelt 103. Mulle meeldib, kuidas on teksti kujunduses värvi ja täppidega mängitud. Inimeste kujutamine mulle sellisel moel ei istu. Selle kohta ütleb mu abikaasa naljaga pooleks, et mul võib olla “aastatega väljakujunenud maitselagedus”, kuid nt lehekülg 18 ja 20 pildid on nagu päris. Raamatust leiab kommentaaridega pilte, mis mõjuvad peaaegu entsüklopeedilisena, nt leheküljel 98. Samas on kasutatud fotot (lk 65). Väga tore on lk 58-59 mets. Väga vähesega on väga palju öeldud. Kokkuvõtteks mulle ikkagi meeldis nii kujundus kui illustratsioonid (lapsed näevad kohati välja nagu väikesed vanainimesed, lk 123).

Nüüd tagantjärele mitu päeva seedides ja uuesti raamatut lehitsedes, siis ütlen, et pole sellel raamatul häda midagi. Minu ootused olid võib-olla liiga kõrged, sest soovisin endale tõestada, et mina küll sellest raamatust nii ei mõtle nagu mu töökaaslane. Samas mõjus tema üks lühike kommentaar just vastupidi. Edaspidi olen targem ja püüan vältida enne lugemist tema kommentaaride kuulamist.