Leena Lehtolainen “Minu esimene mõrv”

31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene

“Minu esimene mõrv”
Leena Lehtolainen
Triin Aimla-Laid
245 lk
Kirjastus Pegasus

Tegelikult läheb selle teema alla patuga pooleks, sest kaanel lausa 6 eemalduvat inimest, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kord käisin raamatukogus nõutu näoga ringi, et midagi nagu pole lugeda. Soovitud raamatud polnud veel raamatukokku jõudnud (ja nii juba mitu nädalat järjest) ning pidin juba ühegi raamatuta välja kõndima (mis siis, et kodus on umbes 4 raamatukogu raamatut). Viimasel hetkel pistis raamatukoguhoidja pihku mulle Leena Lehtolaineni raamatu “Minu esimene mõrv”. No need põhjamaade krimkad on teadagi… Seisis teine mitu aega voodi kõrval ja ootas lugemist. Pühade aegu võtsin kätte. Nüüd tahaks kohe järgmist saada, nii palju meeldis.

minuesimenemõrv

Uurija Maria Kallio on oma eluga pisut pahuksis, ei oska endaga midagi peale hakata.  Politseinikutöö kombluspolitseis oli olnud Mariale piisavalt väljakutseid pakkuv, juristiõpingud samuti mitte. Nüüd on ta otsaga tagasi politseis, seekord pooleaastase asendaja Helsingi politsei kriminaalosakonna isikuvastaste kuritegude talituses. Vabast lõõgastavast pühapäevast saab mõrvauurimine, mida Maria peab tagatipuks uurima inimeste seas, keda ta tunneb. Tapetud on abidirigent laulukoorist, mille liikmetega ta ülikooli ajal aega veetis ja kellest ühega tuba jagas.

Mõnus oli alustada raamatut Eino Leino sõnade lugemisega, mis iga peatüki juures oma osa mängisid. Laul oli oluline ka raamatu tgevuskäigu osana.

Kandub paat üle vee.
Kuhu lõpeb ta tee?
Ta pardaid pillutavad laineharjad.
Inimelu on hetk,
ekslev ja sihiti retk.
Suurt alatasa tuulatakse sarja:
üks sünnib rõõmudeks ja teine muredeks.
Ja igaühel tiksuv kell on südameks.
Kui seisatub see, aeg minna koolukarja.
Kandub paat üle vee.
Kuhu lõpeb kord tee?
Ei tea seda vististi keegi.
Meri, taevas ja maa – 
miski kesta ei saa.
Ja inimhing? Eks hävine seegi?
Ent imekaunis on siiki näha und,
et saabub kevad veel, uus helge hommik koidutund
ja karged tuuled vaigistavad meeli.
Või on vale ka see?
Kandub paat üle vee.
Eino Leino, viis Toivo Kuula, tõlkinud Debora Vaarandi

Erinevad blogid annavad raamatu kohta väga erinevaid arvustusi. Minule raamat meeldis. Jah, peategelane on kohati nagu peata kana, pole leidnud oma kohta elus, pendeldab juura ja politseitöö vahet. Ikka juhtub! Samas on ta selline, kellele suudan kaasa tunda. Vahelduseks üks uurija, kes ei ole lahutatud, peaaegu põhja joonud, keskealine, õllekõhuga ja kiilanev. Raamatu lõpuks jõutakse ka natuke mingi romantika algeni… no näis, kas järgmises raamatus sellest midagi areneb, seda oli ikka tõesti  natuke ja rohkem ridade vahel.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s