Kiera Cass “Kuningatütar”

22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast (N: õde, ema, tütar)

Kiera Cass” Kuningatütar”
tõlkija Kai Väärtnõu
324 lk
kirjastus Pikoprint
kaanefoto Gustavo Marx

Pärast pikka kaalumist maandus raamat selles teemas. Bestseller, ühesõnaline, pisarad… Võib juhtuda, et aasta jooksul vahetab kohta, võib-olla.

Peale Koidu V. G. Ferreira raamatu “Domineeriv värv. Tumepunane” lugemist oli kaks vastandlikku tunnet: 1. TAHAKS kohe järgmist osa lugeda ja 2. EI TAHA kohe mitte midagi niisugust tükk aega lugeda, emotsioonidele oli puhkust vaja. Ometi võtsin järgmisel päeval  voodi kõrvalt “raamatumäest” just “Kuningatütre” välja. No loomulikult lugesin eile veel kauem, kui üleeile… Aga raamat sai läbi. Millal siis veel kui nädalavahetusel ja koolivaheajal 😉

Selle sarja esimesed kolm osa neelasin eelmisel suvel (millegipärast on jäänud nad eelmise aasta Goodreadsi nimekirjast välja…) ja siis oli kuidagi tunne, et sellega oleks pidanud sari lõppema. Sain oma tundele kinnitust nüüd, kui lugesin 4. osa tänusõnu.  “Erilised tänud: Sulle, et oled erakordselt lahe, kuid peamiselt selle eest, et võtsid kätte ka neljanda raamatu, ehkki alguses pidi neid olema vaid kolm.”

 

Samas nüüd, tükk aega hiljem, oli jälle täiesti võimalik raamatut edasi lugeda. Lugu on ju olemas ja kui mitte väga noriv olla, siis ka kaasahaarav. Kuninglik perekond, kuningatütar, terve posu vanemate sõpru ja nende lapsi, 35 kavaleri, kaksikvend oma armumisega…. terve elu on printsessi kasvatatud teadmises, et tema on tulevane kuninganna, see on töö nagu iga teine, temast saab riigi mõjuvõimsaim naine. Õnneks hakkab talle kohale jõudma, et tema kuningannaks saamine ei pruugigi olla nii enesestmõistetav, rahvas ei armasta teda ainult selle pärast, et ta on tulevane kuninganna troonipärimisjärjekorras ja oma vanemate tütar. Pean küll ütlema, et kuigi pisaraid poetasin (teen seda vist igal võimalusel) ja elasin peategelasele kaasa, ajas ta mind ikka kohati täiesti vihale oma enesekesksusega, kohatise upsakusega… no näis, mis saab viimases osas. Ehk on peategelane “kasvanud”? Raamatu lõpp andis lootust, et ehk saab tast natuke lahkem ja parem inimene 😉

Apollo.ee kokkuvõte:

„Kuningatütar“ on neljas raamat Kiera Cassi ülimenukast sarjast, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller. — Kakskümmend aastat tagasi võitis krooni tema ema. Nüüd on printsess Eadlyni kord armastus leida. Printsess Eadlyn on lapsest saati kuulnud lugusid Valikust, mis viis kokku tema ema ja isa. Ehkki need kõlavad muinasjutuliselt, ei soovi Eadlyn ise midagi säärast läbi teha. Saatusel on aga teised plaanid ja nii seisavad ühtäkki tema ees kolmkümmend viis väärikat kavaleri. Mõistagi ei looda Eadlyn peale sunnitud Valikust armastust leida. Ent võib-olla pole õnnelik lõpp isegi tema jaoks nii võimatu, nagu ta alati arvanud oli….